Täiesti lõpp, täna hommikul tõusin ma naeratusega. Selle naeratuse tõi uni, mida olin just näinud. See naeratus valdas mind ka siis, kui kooli sõitsin. Hea, et ma autoga läksin, muidu oleksid linnaliinis viibivad inimesed mõelnud,et mul pole seal üleval korrusel kõik korras. Aga ometigi on! Ja veel väga on! See muhelemine on nii mõnus, see tuleb ja ära ei lähe. Sest kui mõtled sellele inimesele, siis noo tuleb külmavärin peale. Selline mõnus külmavärin, mis tuleb siis, kui keegi meeldiv inimene, sinu kätt korraks puudutab! See külmavärin niidab!
Igatahes, ma pole endaga hetkel rahul, sest noo ma ei suuda ennast hommikul bussi peatusesse transportida, vahetpole et bussipeatus 2 minuti kaugusel on. Aga auto on lähemal ja võrgutab mu ikka ja jälle endaga sõitma. Homme lähen bussiga, luban! Ostsin endale isegi kuupileti ära, seega nüüd olen sunnitud kimama ja trügima ja saama lömastatud!
Aga sain oma õppimised tehtud. Ja näitasin Cathyle oma fantastilisi psühholoogia arvestuse küsimusi. Ja hakkasime vaidlema, mulle meeldib Cathyga vaielda. Sest ta arvab, et tal on õigus, aga ometigi on ka mul mingitmoodi õigus. Täiesti kaks poolt on asjal. Ehk siis kas inimese ja auto vahel saab olla eriline side?
Ma ei tea kuidas õpetaja neid küsimusi arvestusse paneb, aga noo minu küsimused on nii minulikud! Ma ei oska lihtsalt teistmoodi! :)
Ja üldse, mind praegu vaevab üks raske küsimus, minna või mitte? Olla või mitte? Loodan, et see küsimus laheneb kuidagi nii iseenesest. Sest see ka tekkis täiesti iseenesest. Ühesõnaga elame näeme! Aga ma ikkagi kuskil südamesopis nii loodan, sest see oleks kindlasti midagi imelist!
Ja Cathy ütles nii õigesti, ülepeakaela!
No comments:
Post a Comment