Alates reedest on mind vallanud selline õndsuse tunne, mida on raske kirjeldada. Ma olen lihtsalt meeletult õnnelik. Nagu Cathy ütles, et nüüd on meie kord. Nüüd on meie kord kõike seda head tunda, millest ilma oleme jäänud. Ja ma olen kahekäega selle pool. Cathy, me jõudsime ära oodata! :)
Reedel siis sõitsime koju. Ja vastu tõttas mõned korrad suurendatud koer. Vanadus teeb paksuks, see on üks mis kindel. Aga mida suurem seda armsam, see on fakt. Ja mis saab veel nunnum olla, kui kutsa hommikune voodisse ronimine ja väikse musi saamine?! Noo ei ole. Tegelt oleks ka, kui üks meeletult kallis inimene seda teeks. Siis oleks õnnelikkuse limiit mitmekordselt ületatud ja see põhjustaks selle, et mu näole ilmuks üks totter naeratus, mis oleks jääv. Aga asi oleks seda väärt! Kindlasti! :)
Rakvere on nii veidraks muutunud. Mida kauem ma siin olen, seda rohkem masendusse ma lähen. Ja mida muserdatumaks ma muutun, seda rohkem ma Tartut armastama hakkan. Mis on hea! :) Aga seekord see Tartu igatsus polegi nii suur. See on kindlasti tingitud sellest, et terve pere sai ülepikaaja kokku! Ma armastan oma perekonda! Ma armastan oma väga naljakat ema, kes mind igasuguste veidrate nimedega kustub( nt:mandariini uss). Oma õde, kes mind suudab välja kannatada. Oma isa, kes mulle autoga sõitmist õpetab, vahetpole et tal ise selline dokument nagu load puuduvad. Ja oma kutsat, kes hoolimata sellest, et ta pime on, mu näo üles suudab leida.
Ja üle tüki aja ma nägin inimesi, kellega sain tuttavaks just tänu jalgpallile. Ja just tänu jalgpallile olen ma nendega nii kokku kasvanud. :)
Muideks, Tartusse tagasi sõitmine toimub homme kell 06.15 ! Aga sõit tuleb naljakas ja kindlasti mitte unine.
See nädal tuleb kindlasti üks suur tõmblus! Ja ma olen nõus tõmblema, kui see tähendaks seda, et reedel näen inimest, kelle juuresolekul mu süda maratoni jookseb ja kelle läheduses olles mu õnnelikkuse mõõt pidevalt limiiti ületab!
Täpselt nii Älu, jõudsime ära oodata !
ReplyDelete