Tänane päev oli super! Nagu päris tõsiselt kohe, poole õnnest moodustab see, et ma ennast lõpuks ometi kätte võtsin! Et ma ei lükanud enam asju edasi, ei otsinud vabandusi, vaid läksin, tegin ja nägin! Oeh! Ja ma ei saanudki peksa! Nagu mõni tore inimene lootis! :) Sain esimest korda tunda TRENNi, mis oli ka trenn. Mitte niisama kokkusaamine ja musitamine ja kallistamine. Ja ma üldse ei pahanda, et läbimärjaks sain. Trenn ja vihm koos, just SEDA teistsugust tunnet olen ma igatsenud.
Igatahes, koolis me õppsime patsiendi ülakeha pesema ja siis pärast pesime teineteise hambaid! Mis oli imelik aga tore! Sirli muidugi polnud väga rahul mu oskustega, aga ma ise olin vägagi rahul! Ja pidin jälle patsienti mängima, sest MA NII KIHELESIN VABATAHTLIKUKS! :D
Muidugi peab mainima, et mulle väga meeldivad mu rühmakaaslased. Kõik on kuidagi nii kähku armsaks saanud. Ja KOOL meeldib ka! Paaraastat tagasi ma kindlasti poleks ennast seda ütlemas ettekujutanud! Aga tuli ära! :)
Ja siis see teinepool minu õnnest, selles on süüdi mõningad inimesed. Kes teevad mind õnnelikuks iseenese teadmata. Olgu, ja siis on veel üks. Keda mina tahan õnnelikus teha. Ükskõik kui loll ma selle tegemise käigus ka ei paistaks aga ma tahan.Väga...
Ja muidugi mu nimi poleks Äly ja ma ei elaks Tartus, kui minuga midagi huvitavat ei juhtuks. Apelsini-virsiku nektari kätte lämbumine on ka võimalik, nüüd tean! :D
No comments:
Post a Comment