Täna tahaks alustada selliste sõnadega: When you lose something you can´t replace. When you love someone but it goes to waste. Could it be worse? And high up above or down below. When you are too in love to let it go. But if you never try you will never know just what are you worth!
Ja see kõik on nagu nii õige, minu puhul.
Igatahes. Teisipäevane päev oli hullumine. Eriti midagi sellest päevast ei mäleta aga mäletan, et tuli palju tõmmelda, kuid mille nimel? Ei mäleta.
Mäletan ainult trenni, mis pani mu noo nii värisema, aga sellises heas füüsilises mõttes. Vähemalt nüüd ma tunnen, et teen midagi. Ja ma armastan seda!
Koolis oli täna hull! Biokeemia test ja inka suuline arvestus. Ja muidugi juhtus mul nii nagu ikka suuremate tööde alguses,et kui töö kätte võttan siis ütlen vaikselt suurest ehmatsusest : AAAA !
Et nagu, kas tõusen kohe püsti ja ootan järeltöö aega?! Sest noo nii tühjaks lõi. Ja ma ei tea, kas sealt 70% nüüd just kukub, mida oleks vaja arvestatud saamiseks.
Õnneks inka suuline oli lõbus, ja oodata oli lõbus. Sain jälle oma huumoriga särada :D
Ja kõigelõpuks trenn! Mul pole lihtsalt sõnu, kui väga ma naudin seda! Naudin seda tunnet, mis tekib kui kell hakkab viiele lähenema. Seda tunnet, kui autoga parklasse jõuan. Seda tunnet, kui lõpuks platsile saan. Seda tunnet, mida need harjutused minus tekitavad. Mis aura, need inimesed tekitavad. Täna nautisin isegi külma ilma, mis kõrvad küljest kukutada tahtis. Ja lõpuks seda tunnet, mis peale trenni, autosse istudes tekib. Loodan, et see tunne kuskile ei kao.
Ja nüüd pean veel 1 ja pool päeva tiksuma, et Tallinna saada. Mulle varem Tallinn ei meeldinud, aga olen tänu ühele inimesele, seda rohem tunnustama hakanud.
Kõige lõpuks tahan öelda,et: HOIA, MIS ON HOIDMIST VÄÄRT!
No comments:
Post a Comment