Kui sa seda postitust juhtud lugema, siis tea, et ma igatsen sind. Ma nii väga igatsen SIND!
Igatsen sinuga telefonitsi rääkimist, isegi siis, kui millestki rääkida pole, mulle meeldib, kuidas sa räägid. Kuidas sa telefoni vastu võtad, kuidas ära paned. Kuidas sa mind norid! Sinu hääl on kui pai minu kõrvadele! Ja siis kui sa seisad täies pikkuses mu ees. Ma vaataks sind tunde! Sinu silmi, juukseid, naeratust, neid emotsioone, mis tekivad su näos, kui räägid millestki/kellestki. Oeh, ja siis kui sa kallistad. Kui sa minu kõrval kõnnid. See on midagi!
Ma igatsen sind! Ja ma ei tea, mida ma tegema peaks! Aga ma ootan ja loodan, et kuidagi, kunagi, sa seisad mu ees uuesti!
Jah! See on minu ainuke unistus!