Never!

YOU

You can be the peanut butter to my jelly.
You can be the butterflies I feel in my belly.
You can be the captain and I can be your first mate.
You can be the chills that I feel on our date.
You can be the hero and I can be your side kick.
You can be the tear that I cry if we ever split.
You can be the rain from the cloud when its storming.
Or you can be the sun when it shines in the morning.
You can be princess and I can be your prince.
You can be the sweet tooth and I can be the dentist.
You can be the shoes and I can be the laces.
You can be the heart that I spill on the pages.
You can be the vodka and I can be the chaser.
You can be the pencil and I can be the paper.
You can be as cold as the winter weather.
But I don´t care as long as we´re together!!!!!!!!

Anna andeks.

Anna andeks, anna andeks,
Et armastan sind,
Et sinule ainult mul tuksumas rind!
Ei ialgi loota küll tohi wist ma,
Et sina mind, armas, wõiks armasta ka,
Anna andeks, anna andeks,
Et armastan sind!

Anna andeks, anna andeks,
Et armastan sind,
Et sinule ainult mul tuksumas rind! —
Kui tahad mind wihkada, — wihka siis mind

Ma lähen ja leinan ja — armastan sind.
Anna andeks, anna andeks,
Et armastan sind!

Hingepuhastus.

Tõmban hinge, selle ajal surun alla inimesed, kes kunagi südamesse sisse tõmmatud.
Hingan välja. Inimesi kaob. Jääb vähemaks. Iga grammiga.
See on ehmatav. Kuid avab silmad. Lõpuks!
Mulle on vaja pidevat maapeale toomist. Sa tõid mu maapeale. Sa viskasid mu välja. Sa kadusid.
Mul on limiit. Nii üllatav, kui see ka pole. Mul on piirid. Üllatav, eksole!?
Minu piiridel on piirid. Minu pingutustel on piirid. Piir on siinsamas. Kõik.
Ma tõmban uuesti hinge ja mul on kergem. Ma olen kergem.
Õnneks on olemas inimesed, kes minu piiride piire ei katseta.
Ja neid inimesi ma armastan.
Väga!

Sõbir angiin!

Rääkides siis minu ilusast angiinist, mis tabas mind JUST TÄPSELT õigel ajal. Vihkan!
Igatahes angiinike on mul tore! Üks mandel paistes, teine hoiab veel tagasi! Kurku katsudes on tunda, kuidas paremalt poolelt punnitab mingi jurakas välja. Imelik mandel! Teine veel kuulab sõna, mitte minu, vaid antibiootikumide. Seegi hea! Aga ma ei oska seletada, kui kuradi kahju mul on, et ma lihtsalt passin kodus, selle asemel, et olla koos Tammekaga turniiril, sõprusmängudel! Ma annaks kõik, isegi mandlid, et aega tagasi keerata ja seda jalgpalli ikkagi kogeda. Aga mis läinud, see läinud. Homme üritan ikkagi natukene turniiri piiluma minna!!!

Rääkides siis üldse elust ja olust, siis mõni inimene on niiiii südamesse pugenud!Täiesti hull! Ja ma arvan, et see on hea!
Ja muidu ma olen lihtsalt tore ja jagan angiini ka oma kursaõdedele! Tahtsin isegi sünnipäevaks kinkida, aga mu kingitus lükati tagasi, sest tal juba see olnud. Kahju!

Siis saime veel Barbsi ja Sirtsuga hooldekodu praktikale ennast kirja! Juheii! Kiireks läheb! Väga kiireks, sest on praktika, trennid ja hooaeg algab! Ei tea, kuidas ma 10 tundi hooldekodus olles, trennides vastu pean. Aga ma annan endast kõik! Sest ma tahan mängida!!!


Ja siis ma veel mõtlesin, et tahaks ühe luuletuse kirjutada, tuli vaim peale.

Aitäh! LIHTSALT SUUR AITÄH!
Kõik on niii faking hea!(siia järgneb paljupalju roppusi)
AITÄH!

If you are not sure where you stand in someone’s life, it’s best to leave things behind so that if they drop you off, it will be easier to forget them. Don’t waste time waiting for nothing, when efforts are not recognized, it’s best to just give things up, you’ve done your part, let them do theirs!

Home is wherever I am with you!

Ja sina! Sina oled minu Printsess! Sina oled minu jaoks midagi erilist, üliolulist! Midagi nii väärtuslikku, mida sõnadesse panna ei suuda!! Ja ma igatsen sind! Sind, kes sa oled niii armas, ilus, vaimukas, hea, tark, iseloomuga, roosa! Sina, kes omad mitut naeratust. Sina, kes oma pilguga mu liikumatuks muudab. Sina! Sinu kallistused, naeratused, pilgud, jutud ja niiii edasi ja nii edasi. Kõik see on minu südames. Sina oled minu südames! Sa oled parim!

õäü!!!!!!!!

MUL POLE SÕNU! KUNAGI MA TEADSIN SIND! AGA NOO NÜÜD PAISTAB ET MA EI TEA SIND KOHE ÜLDSE!
Nii ei tehta!
Kahju....!

Beautiful.

Joonistan akna alla pihlaka, -
kurva ja raagus.
Ootab meresilmalist tüdrukut, -
see ei saabu, ei saabu.
Joonistan väikese punase padja,
mille küljes su juuste hõngu.
Padi nutab: miks kuldne põrssake
oma ninaga minus ei tõngu?
Kuhu jäid ta põsk ja pisikesed kõrvad,
kuhu jäi ta rahutu pea?
Kaks suuremat patja trööstivad väikest
- ka meil pole temata hea!
Joonistan kerge ja kireva kitli.
Tühjalt ripub see kapis.
Olen kuulnud ja kuulan kitli nuttu, -
kittel kisendab appi:
Andke tagasi tüdrik! Ma vajan ju teda,
kõik ma peidaksin maailma eest:
ta rinnad, ta jalad, kõik, mis naisest teeb naise,
räägib tuntud ja tundmatut keelt.


Ja endast joonistan ainult silma,
ja silma põhja su näo.
Ja suu, mis kordab ilmast ilma,
nagu kevadel kordavad käod:
tule,
tule,
tule,
mu armastus!
Ma ei oska joonistada.
Aga kurbust joonistaksin ma nii.